Avalehele Sisujuht Tagasiside Kontakt



Üritused
Vaata kõiki

Aiauudised
busyPOLLXT_LOADING

Sügisistutused puuvilja- ja marjaaias


Sügisistutuse eelised


Ehkki tavapäraselt peetakse istutusajaks kevadet, on sügisesel istutusel omad eelised.
Sügisel varakult istutatud taimedel on üldjuhul piisavalt aega enne talve kasvukohal juurduma hakata. Viimastel aastatel on see võimalus üsna pikalt kestnud, sest lumi on sulale maale tulnud ning pakane pole juurtele ligi pääsenud.
Kuna marjapõõsad (eriti mustad sõstrad) alustavad kevadel varakult kasvu, siis on õige just neid sügisel maha istutada. Viljapuude puhul on sügisene istutus riskantsem.
Püsiva ja piisavalt tüseda lumikatte korral on põõsaste, põõsaspuude jt lume alla jäävate taimede sügisistutus kindlasti õigem, kuid alati tuleb arvestada ja peidus olevate ohtudega – lume all liikuvate närilistega. Juba istutatud puude puhul aitavad nende vastu tüvekaitsed.

Muldkraavis on istikuid pakaseohu korral ja jäneste kahjustuste eest kergem kaitsta kui aeda istutatult. Samas on viimased sula maaga talved näidanud, et lume all võivad pisinärilised taimi üsna palju pureda.

Istutustööd

Istutusaugu kaevamine. Istutusauk kaevatakse silinderjas või tüvikoonusjas (alt laienev). Augu mõõtmed valitakse vastavalt taime liigiomasele suurusele ja juurestiku ruumivajadusele. Koduaias peaksid tugevamakasvuliste viljapuude istutusaugud olema lahjal ja raskel või rähksel mullal vähemalt ühemeetrise läbimõõduga, kergemal rammusal mullal võib jääda 0,7-1 m vahemikku. Istutusaugu sügavuseks võib arvestada 0,5–0,8 m. Nõrgemakasvulistel viljapuudel vastavalt 0,5–0,8 x 0,3–0,5 m. Kuna marjapõõsaste juurekava ei tungi nii sügavale kui viljapuudel, siis piisab ka väiksemast august. Olen soovitanud marjapõõsaste istutusaugu kaevata laiusega 3 mullapalli läbimõõt ja sügavusega kuni 2 mullapalli kõrgus. Loomulikult võib istutusaugu raskes ja kivises mullas suurema kaevata, et juurtel oleks edaspidi vabam hingata.
Kaevamisel tõsta pealmine viljakas mullakiht augu ühele servale ja lahja (liivane, rähkne) põhjakiht teisele äärele. Kui istutuskohas on rohukamar, siis pane mättad esmalt omaette hunnikusee (neid saad kasutada näiteks ebaühtlase pinnase tasandamiseks ja lohkude täitmiseks). Augud täida parandatud (viljaka) mullaga.

Istutussügavus
. Eri taimeliikidel või –rühmadel on istutussügavuse suhted erinevad soovid. Aiaraamatutes või –artiklites on mõnikord öeldud, et istik tuleks panna samale sügavusele kui ta potis kasvas. Siin tekib aga tihti tegelikkusega vastuolu: pottides kasvavate istikute pookekoht asub sageli ülemääraselt kõrgel, nii et isegi juured on pinnakihis paljastunud. Põhjuseks on see, et pookealuse juurestik on pikem kui poti kõrgus istutada võimaldas. Seepärast peab istutamisel lähtuma järgmistest soovitustest.
Õuna- ja pirnipuu seemikalusel – pookekoht maapinna piirile või 1-2 cm sügavamale.
Õuna- ja pirnipuu kloonalusel - pookekoht maapinnast 5-10 cm kõrgemale, samas ebajuurekael kindlasti mulda.
Luuviljalised (kirsi-, ploomi-, virsikupuud) taluvad sügavamat istutust (juurekael u 5 cm mullas), sel juhul tekib alusest vähem kännuvõsusid. Pookekohtki võib jääda mulda, olles seal paremini külma eest kaitstud. Sel juhul võib poogend (eriti ploomipuudel) hiljem omajuurseks muutuda.
Marjapõõsastel peaks harunemiskoht jääma 5–10 cm sügavusele, mitte aga ei või neid istutada kõrgemale.
Istutamisel tuleb kindlasti arvestada mulla vajumist. Liiga kõrgele istutatud taimede ülemised juured võivad hiljem paljastuda. Mida kergem on muld ja mida kuivem piirkond, seda ohutum ka normaalsest sügavamale istutamine.

Istutusaegne väetamine. Enne istutamist vajab augu täiteks kasutatav muld väetamist ja lupjamist. Kui kevadel tuleks kasutada rohkem lämmastikku sisaldavaid väetisi, siis sügisel hoopis kaaliumi- ja fosforirikkaid. Müügikeskustes on neid saada istutus- või sügisväetiste nime all.

Istutamine. Enne istiku eemaldamist potist või kilekotist hoia juurepalli kasvõi mitu tundi vees, et taim saaks ennast piisavalt niiskust täis imeda. Kasta kindlasti ka istutusaugu täitmisel ja pärast istutamist, täites istutuslohu veega.
Istutamisel on oluline asetada vähemarenenud võraosa lõuna poole.
Kui poti põhjas on juured väga keerdunud (nõu on istiku jaoks väikeseks osutunud või istik potis liiga kaua olnud), tuleks sasipundart ettevaatlikult lahti harutada ning juured istutusaugus laiali suunata.
Kui nõuistik jääb mitmeks päevaks istutamata, ei tohi juurepallil lasta ära kuivada!

Pinnase vajumine. Olenevalt mulla lõimisest vajub see aja möödudes vähem või rohkem kokku (keskeltläbi 10% augu sügavuse kohta) ning istutamisel peab sellega arvestama. Istutuskoha mullapind tuleb jätta algul sedavõrd kõrgemaks, et pinnase tihenedes jääks istik ümbruskonna suhtes samale tasemele. Mida koredamat materjali on augu põhja pandud, seda pikaajalisem ka vajumine (rohkem kui aasta).

Liigniiskes aias, kus veetase väga kõrgel asub, tuleks istutuskohtadesse mullakuhilad tekitada, et taimed ümbritseva maapinnaga võrreldes kõrgemal saaksid kasvada (see ei tähenda loomulikult juurekaela või pookekoha jätmist künka mullapinnast kõrgemale). Samuti peaks toimima ja ühtlasi lisama istutusauku liiva või turvast seal, kus mullalõimiseks on raske liivsavi. Nii väheneb juurte õhupuudusesse jäämine.

Toestamine. Istutatud suur puu vajab esialgul (juurdumise ajal) toestust. Tuulte meelevallas olev mulda kinnitumata puu võib vastasel juhul kergesti kaldu minna ning nii juurdudagi. Selle vältimiseks lüüakse maasse 10–20 cm kaugusele tüvest vähemalt kaks tugikeppi. Seisukindluse suurendamiseks tuleks teivas vähemalt 10 cm ulatuses juba istutusaugu põhja lüüa. Ühe vaia puhul võib puu kergesti viltu vajuda. Sidumiseks tuleb kasutada laiemat pehmet nööri, mis ei hõõruks koort katki. Samas ei tohi sidumismaterjal veniv olla, sest muidu ei püsiks puu paigal. Jäigema paela või traadi korral panna selle alla tüvele elastne materjal. Paela ei tohi tüve ümber liialt pingule tõmmata, sest puu kiire kasvu korral võib kinnitus hakata koorde sisse soonima. Puu istutusauku sobitamise ajal tuleks jälgida, et oksad ei jääks edaspidise hõõrdumise vältimiseks vastu tuge. Toestusmaterjaliks sobivad kuuse- ja männivaiad läbimõõduga 5–7 cm.
Nõrgakasvulistel pookealustel viljapuud vajavad aga püsitoestust, sest nende juurestik on väike ja pinnalähedane ega suuda saagikat puud püsti hoida. Nende vaiad peavad olema kõrgemad ning tugevamad kui ajutise toestuse puhul. Sel juhul kasutatakse puu kohta ühte tugivaia.

Tüvede kaitsmine. Noorele puule tuleks kohe pärast sügisistutust tüvekaitse ümber panna, vajutades selle mulda nii sügavale, kui juurestik võimaldab. Sellega saab maapealne osa jäneste ning lumealune osa pisinäriliste vastu kaitstud.

Mida jälgida istikute ostmisel?

Päritolu. Meie kliimas on väga tähtis, et istik oleks pärit kas Eestist või sarnaste loodusoludega maalt. Kesk- või Lõuna-Euroopast toodud taimed osutuvad meil sageli kõikuva temperatuuri juures talveõrnaks.

Seepärast tuleks istikute ostmisel alati nende päritolu vastu huvi tunda! Valida võib juhumüüja või tuntud ja kontrollitud puukooli vahel. Aia rajamisel on mõttekas istutada põhipuudeks ja -põõsasteks Eesti puukoolides kasvatatud taimed. Sissetoodud huvipakkuvad, kuid meil kohanemata sordid võiks paigutada kohtadesse, kus nende võimalik väljaminek aia üldpilti ei rikuks.

Õnneks on valdav osa Eestis müüdavatest viljapuudest-marjapõõsastest siiani kodumaist päritolu.

Istikute kahjustused. Ostmisel vaata istikut hoolega iga nurga alt, veendumaks, et see ei oleks vigastatud, kuivanud ega haigustest tabandunud. Väljas talvitunud istikul võis lumepiiril tekkida külmakahjustus, mis suveks tumeda ringina ümber tüve nähtavale tuli.

Võra valik ja algne kujundus. Tüvipuude võra võiks alata (s.t esimesed põhioksad olla) pookekohast arvestatuna 60-80 cm kõrguselt. Hea, kui on valida istik, millel lisaks juhtoksale (ladvale) vähemalt 3 eri suundades asetsevat põhioksa. Kahjuks pole selliseid müügikohtades just üleliia palju võtta (sageli on oksi vähem või need asetsevad liiga ühel küljel).
Ostmisel palu müüjat, et ta teeks istikule võimaluse korral esmase kujunduslõikuse või näitaks kohad, kus aiapidaja pärast taime juurdumist ise kääridele voli saaks anda. Kui noor puu algkärpimisteta aastaid omasoodu kasvab, on hilisem võrakohendus märksa keerulisem.
Ploomipuude, maguskirsipuude ja pirnipuude talveõrnemaid sorte on kindlam kasvatada põõsaspuudena. Sellise puu tüvi on väga lühike - põhioksad algavad kuni 20 cm kõrguselt. Paksu lumega talvel jääb osa okstest kaitsva vati sisse peitu ning kui pakane peakski väljaulatuvad oksaosad ära võtma, saab tagasilõikusega võra kerge vaevaga uuendada.
Tavalise 60-100 cm kõrguse tüve korral hukkub sel juhul kogu võra.

Muid soovitusi

- paljasjuursete istikute hulgast vali sellised, millel on tihe narmasjuurestik;
- võimaluse korral palu müüjat nõuistik potist välja võtta, et veenduda juurepalli seisundis: väga keerdunud juurtega istik pole parim variant;
- müügikohas on istikul sageli pindmised juured paljad: nende kaitseks palu müüjal potti niisket turvast lisada;
- enne ostmist veendu, et nõuistiku juurepall oleks piisavalt niiske.

Vaata pilte istutamise kohta...

Väino Eskla
10.10.2013